Berlita Bakery lugu
Berlita ei sündinud soovist avada kohvik. Berlita sündis soovist luua koht, kuhu ma ise oleksin alati tahtnud tulla.
Kõik algas ühest unistusest ja julgusest sellele lõpuks võimalus anda. Täna on Berlita koht, kus kohtuvad päris tooraine, värsked küpsetised ja inimesed, kellele meeldib korraks aeg maha võtta.
Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes oleks juba lapsena teadnud, kelleks ta saada tahab.
Küpsetamine meeldis mulle küll juba väikesena. Mulle meeldis ema või sõpru millegi enda tehtuga üllatada ning veel rohkem meeldis koos küpsetada. Aga ma ei oleks siis küll osanud arvata, et sellest saab kunagi minu töö.
Ka siis, kui töötasin juba kondiitrina, otsisin veel pikalt iseennast. Mulle meeldis see töö, aga tundsin, et otsin ikka veel midagi oma. Midagi, kus saaksin teha asju täpselt nii, nagu ise õigeks pean.
Südamega tehtud
Töötades kondiitrina sain järjest rohkem aru, mis on minu jaoks päriselt oluline.
Juba sellel ajal paelus mind laktoosi- ja gluteenivaba küpsetamine. Mind huvitas, kuidas teha küpsetisi nii, et need maitseksid sama hästi kui tavalised. Olen alati armastanud head toorainet ja lihtsaid, päris maitseid. Mida rohkem nägin, kui palju erinevaid lisaaineid paljudes tööstuslikes küpsetistes kasutatakse, seda kindlamaks muutus soov küpsetada võimalikult puhtast ja naturaalsest toorainest.
See mõtteviis on minuga tänaseni.
Siis tuli hetk, mis muutis kõike..
Olin tööl, kui ülemus küsis, kuhu nende kohvik võiks järgmisena laieneda. Vastasin mõtlemata:
„Tabasallu. Seal ei ole head kohvikut.“
Samal hetkel hakkas süda nii kõvasti kloppima. Sain aru, et ma ei rääkinud enam nende unistusest. Ma rääkisin enda omast.
Helistasin kohe abikaasale ja ütlesin lihtsalt:
„Teeme ära!“
Ja nii see kõik algas.
Unistus oma kohvikust oli minus tegelikult olnud juba väga kaua. Meie peres ei olnud kombeks kohvikus käia ja võib-olla just sellepärast unistasin kohast, kus inimesed saaksid korraks aja maha võtta. Istuda ühe hea kohvi ja koogiga ning lihtsalt olla koos.
Nimi oli mul samuti ammu olemas. Peaaegu kakskümmend aastat tagasi mõtlesin välja nime Perlita. See tuli mõttest „pere liita“ ja kõlas kuidagi ka minu enda nimega kokku. See kandis endas soovi luua koht, kus inimesed tulevad kokku. Kes teab.. võib-olla saab see unistus kunagi veel teoks.
Pärast seda otsust jäin töölt koju ja hakkasin kodus küpsetama. Alguses Perlita Koogid nime all. Katsetasin retsepte, õppisin iga päev midagi uut ja tutvustasin ennast vaikselt kogukonnale.
Öösiti küpsetasin ja täitsin tellimusi, päeviti olin lastega kodus. Lastele meeldis küpsetamine sama palju kui mulle ning meie kodu lõhnas peaaegu kogu aeg värskete kookide järgi.
Kui tuli aeg avada päris kohvik, selgus, et Perlita domeen oli juba võetud. Nii sündiski Berlita Bakery. Tol hetkel tundus see lihtsalt lahendusena, aga täna ei kujutaks ma enam ette ühtegi teist nime.
Berlita on minu jaoks olnud palju enamat kui kohvik.
See on õpetanud mulle julgust, kannatlikkust ja usku iseendasse. Siin on olnud rõõmu, hirme, pikki tööpäevi, õnnestumisi ja ka hetki, mil olen mõelnud, kas ma ikka saan hakkama.
Tänane päev on eriline!
Täna on Berlita minu jaoks palju enamat kui lihtsalt kohvik.
See on koht, kus saan iga päev teha seda, mida päriselt armastan – küpsetada, luua uusi maitseid ja rõõmustada inimesi tähtsatel hetkedel ning ka täiesti tavalistel argipäevadel.
Kõik, mis Berlitas valmib, sünnib endiselt samade põhimõtete järgi nagu alguses – päris tooraine, läbimõeldud retseptid ning soov teha iga küpsetis selliseks, mida pakuksin rõõmuga ka oma perele.
Meie hüüdlause „Tänane päev on eriline“ tähendabki seda, et vahel piisab ühest heast kohvist või soojast saiakesest, et päev muutuks natuke paremaks.
Aitäh, et oled osa Berlita loost.
Kohtumiseni Berlitas!
Anita
Berlita Bakery asutaja ja peakondiiter
